Looduslikus kliimas peetakse katte vananemise peamiseks põhjuseks päikesekiirgust ja kiirgusega kokkupuute põhimõte aknaklaasi all on sama.Seetõttu on päikesekiirguse simuleerimine kliima kunstliku vananemise ja kunstliku kiirgusega kokkupuute jaoks ülioluline.Ksenoonkaare kiirgusallikas läbib ühe kahest erinevast valguse filtreerimissüsteemist, et muuta selle tekitatava kiirguse spektraaljaotust, simuleerides ultraviolettkiirguse ja nähtava päikesekiirguse spektraalset jaotust ning simuleerides ultraviolettkiirguse ja nähtava päikesekiirguse spektraalset jaotust, mis on filtreeritud 3 mm filtriga. paks aknaklaas.

Kahe spektri energiajaotus kirjeldab filtri poolt filtreeritud valguskiirguse kiirgustiheduse väärtust ja lubatud hälvet ultraviolettvalguse vahemikus alla 400 mm lainepikkuse.Lisaks on CIE No.85 kiirgustiheduse standard lainepikkusega kuni 800nm, kuna ksenoonkaare kiirgus suudab paremini simuleerida päikesekiirgust selles vahemikus.

Säritusseadmete katsetamise käigus võib kiirgustihedus muutuda ksenoonkaare ja filtrisüsteemi vananemise tõttu.See muutus ilmneb eriti ultraviolettkiirguse vahemikus, millel on suurim fotokeemiline mõju polümeermaterjalidele.Seetõttu ei ole vaja mõõta mitte ainult kokkupuuteaega, vaid ka mõõta lainepikkuste vahemikku alla 400 nm või kokkupuute kiirgusenergiat teatud lainepikkusel, näiteks 340 nm, ning kasutada neid väärtusi katte vananemise võrdlusväärtustena.

Kliimatingimuste erinevate aspektide mõju pinnakatetele on võimatu täpselt simuleerida.Seetõttu kasutatakse ksenoonlambi katsekambri standardis loodusliku kliima vananemise eristamiseks terminit kunstlik kliima vananemine.Ksenoonlambi katsekambri standardis mainitud simuleeritud aknaklaasi filtreeritud päikesekiirguse testi nimetatakse kunstlikuks kiirguseks.